Sealiha veesoustiga. ( selle üle me ka ei vaidle)

Kild sealiha ( läbi kasvanud)s kuubikuteks, haudepotti. Peale kolm lapsküülauku. Väiksem sibul aga mitte suurte tükkidena. Tillukesed kupsid. Kapis leidub ka kolm tükki pooltiibu. Kukuvad ka möödaminnes potti.

Gaasipliidile, las praksub natukene. Sibul, küüslauk, sool – pipar (sidruni). Tilk õli. Muskaati ja üliväike sorts veiniäädikat. Pole vaja meeleheitlikult kuidagi pruuniks praadida. Kergelt soojaks, et maitsed läbi käiks. Sorts sinepit läks ju ka.

Sisuliselt tuleb seda praadida nii, et kui sa tunned, et on okei, siis on okei. Peale kartuliviilud ( viilud peavad olema viilud ja mitte mingid hiidviilud), porgand. Porgand peab olema neljaks lõigatud ja ära viilutatud.

Kogu kombo tuleb veega üle ujutada ( haaran hetke eest keema läinud tee jaoks pandud vee). Kaan peale ja haudepott reisib puupliidi servale. Asume ootama. Aeg ajalt puid lisades pliidi alla.

Ahjukeste soojus on juba tunda. Köögist heljub suurde tuppa meeldivad aroomid ja see teeb lugemise ülimalt raskeks.  Tesla elulugu lendab linnutiivul. Käin ja segan seda supp – praadi ja lisan natu soola.

Keeb natukene veel ning, siis pliidiservale veel 40 minutiks. Kartul ära ei plögastunud. Puljonks oleks võinud olla natukene selgem aga selle nimel ju ei pingutatud ka kuidagi ülieriliselt.

Tõstan taldrikusse. Seeon hea. Kõiki maitseid on natukene tunda. Uh!